Evelin Engel-Lepp
Lääneranna piirkonnapolitseinik
Armsad Lääneranna valla elanikud. Alljärgnev artikkel on inspireeritud 17. märtsi Facebook’i postitusest grupis Meie Lihula, milles on üles laetud foto Lihulas kaupluse Konsum juures seisvast noormehest ning fotole lisatud kohatud kommentaarid. Juhin tähelepanu faktile, et kolmandast isikust ilma tema nõusolekuta foto postitamine sotsiaalmeediasse on taunitav ning fotole lisatud alandavad kommentaarid on ebaeetilised. Seda enam, et nimetatud noormehe puhul on tegemist inimesega, kes ei oska ega suuda ennast ise kaitsta.
Siinkohal tahan jagada teiega mõtet Ken Kesey raamatust “Lendas üle käopesa”: See maailm… kuulub tugevatele, mu sõber! Meie eksistentsi riitus tugineb sellele, et tugevad muutuvad nõrku õgides veelgi tugevamaks…
Palun mõelgem selle tsitaadi sisule ja püüdkem selgusele jõuda, kas endast vaimselt nõrgemate üle ilkumisega näitame ikka oma tugevust maailmas? Ma ei usu, pigem teise inimese mõtlematu alavääristamisega alandame eelkõige iseennast.
Alates käesoleva aasta jaanuarikuust töötab Lihulas OÜ Lihula Südamekodu Oja tänava korpus, mis pakub ööpäevaringset teenust erihoolt vajavatele puuetega inimestele. Kliendid, kelle hulka kuulub ka eelpool nimetatud noormees, elavad aadressil Lihula Oja tänav 9 ning on paigutatud kolme peremajja. Nad on inimesed nagu iga teinegi meie seast, lihtsalt oma piiratud maailma tõttu ei ole suutelised ümbritsevat tajuma ning endaga toimuvast aru saama viisil, mil ühiskond seda täisealistelt inimestelt eeldab. Seetõttu vajavadki nad eluga toimetulekuks ööpäevaringset järelevalvet. Ööpäevaringne erihooldus ei tähenda aga seda, et selle klientidel oleks piiratud elementaarsed inimõigused, sealhulgas on neil õigus vabalt ringi liikuda, mida mõned Oja tänava erihoolekandeasutuse kliendid ka suurima hea meelega teevad. Nad on kõik erinevad, nagu inimesed ikka, kuid hetkel ei ole teada ühtegi klienti, kes oleks vägivaldne või ohtlik.
Artiklit kirjutama ajendas mind kogukonna elanike seas tekkinud teatav paanika või hirm uues olukorras, mil meil tuleb kohaneda erihoolekandeasutuse olemasoluga Lihulas. Olles ise saanud paar ärevat telefonikõnet Lihula vahel ringi liikuvatest „hulludest“ ning tegelenud häirekeskusele teada antud „kahtlase“ noormehe juhtumiga, pidasin vajalikuks nimetatud teemat laiemalt jagada.
Minu eesmärgiks on kutsuda meid kõiki mõtisklema elu olemuse üle ning tsiteerides J. Prekopit ning C. Schweizerit: Lähtugem sellest, et inimene on midagi rohkemat kui biokeemiast tulenevate tunnete ja aju tööst tingitud intelligentsiga materiaalne keha. Inimesel on ka hing, mis pärineb jumalikust maailmast. Hing ühineb etteantud seaduste järgi kehaga ning teeb selle elavaks, juhtida tähelepanu asjaolule, et inimesed elavad sotsiaalses süsteemis, kus alati ei kehti reeglid, mida inimkond ehk tahaks iseenesestmõistetavaks pidada. Me ei ela enam ajastul, kus maailm kuulus vaid tugevatele ning nõrgematel ei olnud elus kohta, nad peideti maailma eest ära, kuniks nad oma nõrkuses hääbusid. Tänane ühiskond mõistab, et iga keha, mille hing muudab elavaks, on väärt elu ning liigub üha enam selles suunas, et abivajajatele lähenetaks kui inimestele nende inimväärikust austades.
Sotsiaalhoolekandeasutused on tänapäeval loomulik ühiskonna osa, mis toetab süsteemi, kus inimesed eksisteerivad. Erinevate teenuste ja võimaluste abil loovad need ühiskonnas teatava turvatunde, et inimene ei ole oma muredega üksi. Samuti eeldab sotsiaalne süsteem selles elavate liikmete ehk siis meie kõigi arusaamade muutumist erivajadustega inimestest. Meie hulgas elavad puudega inimesed ja meil tuleb õppida nende olemasoluga toime tulema, nagu ma eespool juba kirjutasin, kuid rõhutan veelkord – nende inimväärikust austades. Püüdkem näha selles mitte niivõrd probleemi, vaid võtta kui väljakutset panna proovile enese empaatiavõime. Ka erivajadusega inimessesse saab suhtuda teda alandamata. Kahtlemata võib vaimselt nõrgem inimene käituda ettearvamatult ja teinekord võib-olla ehmatavaltki, kuid siin peitubki meile kui tugevamatele pandud kohustus olukordi lahendada viisil, mil see ei riivaks kellegi õiglustunnet ega alavääristaks kedagi.
Lihula Südamekodu hoolib oma klientidest väga ning palub inimestel suhtuda neisse mõistvalt. Kui keegi nende klientidest on eksinud, sattunud hätta või käitub teisi kaaskodanikke häirivalt, siis palutakse sellest võimalusel teatada Lihula Südamekodu Oja tänava korpuse üldtelefonile 5330 1970.
Tahan panna kõigile südamele, et oma suhtumise ning käitumisega ühiskonnas anname eeskuju noortele ning lastele. Lapsed ei õpi mitte sellest, mida me neile räägime, vaid sellest, kuidas me neile ette elame. Puudega inimene on samuti inimene nagu iga teinegi ning lubamatu on olukorrast ise ülevaadet omamata avaldada mõtlematult arvamust teist isikut alandaval kujul. Enne, kui käsi tõuseb sotsiaalmeedias midagi postitama või kuhugi kommentaari lisama, tuleb hoolikalt järele mõelda. Austades teisi austad ka iseennast.
