Eile, 4. aprillil andis zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt RMK Loodusblogi vahendusel teada, et sellel aastal saavad kõik huvilised jälgida kobraste tegemisi Matsalu rahvuspargis Penijõe kaldal asuva kuhilpesa juures, mille tagant paistab kõige suurem Läänemereäärne rooväli.
“Neli haavatüve kaamerapildis on pandud selleks et vaadata, kas ja kuna koprad nende vastu huvi hakkavad tundma,” kirjutab RMK Loodusblogis Tiit Hunt, “Varemad koprakaamera kogemused Saaremaal näitasid, et piibrid tüvedesse külmalt ei suhtunud ning varem või hiljem need läbi närisid. Haab ju peaks kobrastele väga hästi maitsema ja sellist maiuspala siin ei kasva, on vaid lepad ja kobraste nuditud pajud.”
Galerii: Tiit Hunt
Kuhilpesa naabruses elab teinegi poolveeline loom – mink. Ohtrate ekskremetide järgi otsustades on seal tegutsemas ka mitu ameerika naaritsat, talvel nähti koguni ilvese jälgi. Õhtuti peaks eetrisse kostuma ka šaakalite ulg. “Vee- ja metsalindude hääli-laulu pakub kevad Penijõel küllaga, naerukajakate häältest on praegu kevade õhk paks. Aeg-ajalt kostab roos elava hüübi madalat heli… ja vahest ehk kalameeste juttu, sest särg on kudemisrändel piki penijõge ülesvoolu,” märkis Tiit Hunt.
Lääneranna vallas on hetkeseisuga paigaldatud kaks looduskaamerat: 2017 aastal šaakali- ning tänavu koprakaamera.
Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist.
Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab “sugemisküünise” nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega.
Eelmise sajandi keskel hävitati kobras Eesti aladelt. Taasasustati ta siia 1957.a. ja ta levis ka ise sama aja paiku Pihkva poolt. Elupaigana eelistab kobras aeglase vooluga veekogusid, mille kaldal peab kasvama lehtpuid. Neile veekogudele ehitab ta veetaseme tõstmiseks enda langetatud puudest ja mudast tugevaid tamme, tekitades sellega sageli kahju ümbritsevale loodusele.
Koprad ehitavad kas okstest kuhilpesa või kraabivad järsu kaldanõlva sisse uru. Pesa suue on alati allpool veepinda ja seetõttu on õhk kopra pesas sumbunud. Ühes pesas elavad koos tavaliselt vanaloomad ning eelmise ja üle-eelmise aasta pojad. Pesaterritooriumi märgistavad koprad anaalnäärmete nõrega.
Kobras on eranditult taimtoiduline süües suvel rohttaimi (nõges, pilliroog, angervaks, vaarikas jne.) ning talvel lehtpuude koort ja noori oksi. Et pääseda ligi puude noortele okstele, mis tavaliselt asuvad puu ladvaosas langetab ta neid oma tugevate, peitlitaoliste ja pidevalt kasvavate hammaste abil.
Tiinus kestab kobrastel 3,5 kuud ja pojad sünnivad mais või juunis. Pesakonnas on tavaliselt 1…4 hästi arenenud poega. Pojad suudavad juba paari päeva vanuselt ujuda. Iseseisvuvad noored teisel eluaastal ja suguküpseteks saavad kolmandal aastal. Maksimaalne eluiga on neil 15…20 aastat.
Vaenlasteks on koprale kõik suurkiskjad ja inimene. Tabada ei ole teda aga kerge, sest kui üks kobras on vaenlast märganud, siis annab ta sellest teistele sabalöögiga vastu vett teada. Selliselt väheneb vaenlasel võimalus kobrast ootamatult rünnata.
Päise pilt: Pixabay.com
