Mati Põdra
Lihula Muusika- ja Kunstikooli õpetaja, orkestri dirigent
Sellest ajast kunagi kümmekond aastat tagasi, kui Eestis tühistati muusikakoolide riiklikud õppekavad, on pilt muusika-alases huvihariduses läinud kogu vabariigi lõikes vägagi kirjuks ja sõltub eeskätt kohalike eestvedajate arusaamadest, mida pidada heaks hariduseks. Siinkirjutaja lähtub selles küsimuses pragmaatilisest tõdemusest, et pillimäng on midagi sellist, millega muusikakoolis orkestriinstrumente õppinu saab oma edaspidises elus tegeleda erinevates orkestrites niikaua, kuni jalad ees ära kantakse. Seetõttu tuleb ka suhteliselt lühikese õppeaja jooksul asetada kõik koosmänguga seonduv õpingute keskpunkti.
Enamikes Eesti muusikakoolidest on puhkpilliõpilaste osakaal õpilaste üldarvust paraku väga väike ja Lihula selles mõttes positiivne erand. Siiski peame meiegi mõtlema selle peale, et ühel hetkel juba lähitulevikus suundub siinne silmapaistvalt professionaalseks kasvanud kontingent oma haridusteed jätkama kaugemale, ning parimal juhul tähendab see „ainult” seda, et nad on Lihulas olemas vähemalt paarikuulise ettetellimisega. Valmistuda tuleb aga sellekski, et mõnel ei pruugi jääda aega isegi projektipõhiseks koostööks või et pillimänguharrastust minnakse realiseerima logistiliselt ligipääsetavamasse kohta.
Kõike seda arvesse võttes saigi puhkpilliosakonna töö sellel hiljuti haripunkti jõudnud õppeaastal planeeritud projektipõhisele mängupraktikale keskendudes, ja kõik see, mida harjutud „standardiks” pidama (tagumiktunnid pilliõpetajaga klassis), oli lihtsalt tugistruktuur.
Suur koolitusprojekt VOP + Terra Mariana
Juba aasta tagasi tuli siinkirjutaja jutule Vabariikliku Orkestrijuhtide Puhkpilliorkestri peadirigent Bert Langeler. Kollektiiv oli vajamas olulist koosseisuvärskendust, ja dirigent oli otsustanud panustada veel kooliealistele pillimeestele, selle asemel et osta puuduvaks pillimeheks sisse elukutseline. See oluline kursimuutus tõi orkestrisse mitmeid noori, kelle tõeline võimekus tuligi esile olukorras, kus on ette antud seminari toimumise nädalalõpp ja netti üles pandud esitatavad teosed, mille nooditekst tuleb esimeseks prooviks omandada.
Kokku oli õppeaasta jooksul selliseid seminare neli. Novembri keskel anti Tallinnas kontsert „100 aastat Eesti puhkpillimuusikat”, jaanuari lõpus Paides ühiskontsert kohalike orkestritega, märtsi alguses Kosel kontsert „Laulupeo kaja” koos Politsei- ja Piirivalveameti orkestriga. Ja traditsiooniliselt lõpetas koolitushooaja ühisprojekt Läti dirigentide ja puhkpilliõpetajatega „Terra Mariana”, mille lõppkontsert toimus 10. märtsil Eesti Rahva Muuseumis Tartus.
Galerii: Gunnar Pettaig
Meie orkestrantidest osales erinevates koolitustes (küll mitte kõik kõiges, mõnikord tuli vahele haigus ja mõnikord ei läinud mõnd pilli üleliia vaja) kokku kümme noort: Marie Põdra, Hanna Malk, Svea Stahlman, Laura Lepik, Samuel Kastepõld, Mart Erik Põdra, Silver Nikkel, Birgit Mikkus, Tuuli Pikkmets ja Hugo Noormets ning meie mõlemad dirigendid Jaak Karlis ja siinkirjutaja. Noorte usaldamine õigustas ennast igatpidi, distsiplineeris muuhulgas ka mõnd teenekamat pillimeest ja pani kogu kollektiivi kõlama nooruslikumalt.
Aga mis kõige tähtsam – tunnustusena meil siin tehtavale toimub VOP 2019. aasta sügisseminar Lihulas, nädal enne filmifestivali. Sellest lähemalt juba mõnes suvelõpu lehes.
Livonia noortelaager
Nagu juba korra ülalpool mainitud, pole puhkpillide õpe väga atraktiivne. Muidugi võiksid puhkpilliõpetajad kogu vabariigis enda pille ja õpetatavat veel rohkem tutvustada, kuid paraku on raske saada aastate jooksul juurdunud eelarvamuste ja isegi umbusu vastu. Niisiis jääbki üle tugineda väikese pundi fanaatikute ettevõtlikkusele ja saada aeg-ajalt kokku ka nende õpilastega, kes pillimängus alles algajad. Positiivseid näiteid siit-sealt on juba täitsa võtta: suvisel Tammefestivalil tegutseb ka algajate orkester, juulikuus toimub Võrumaal Paganamaa Brass. Nendes ettevõtmistes osalenud lapsed on saanud selle nii vajaliku orkestrimängu impulsi kätte väga kiiresti.
Viiendat korda korraldas noortelaagrit ka Livonia gild, Lihulast osalesid selles koolivaheaja alguse laagris Hanna-Liseth Jõgi ja Kert Urb. Laagri programm oli muusikaliselt tihe, sest praktiliselt nullist vajas selgeksõppimist 14 pala, seega oli proovide maht väga suur. Ometi jätkus orkestri- ja rühmaharjutuste kõrval aega ka liulaskmiseks ja muidu värskes õhus viibimiseks, korraldati muusikateemaline viktoriin ja lihtsalt tunti ennast mõnusalt. 24. veebruaril toimunud kontsert Eesti Rahva Muuseumi puupüsti täis saalis korvas kogu nähtud vaeva kuhjaga. Enamjaolt ei suutnud publik eriti uskuda, et kahe päevaga annab lastega sellise töö ära teha.
Ja seegi teema tuleb lõpetada infoga, et 2020. aasta noortelaager on planeeritud Lihulasse. Tõsi, enne tuleb välja mõelda, kuhu ja kuidas mahutada võimalikud 80 last lavale. Õnneks on sinnamaani pea aasta aega, nii et kindlasti mingi mõistlikuna tunduv lahendus tekib.
Galerii: Gunnar Pettaig
Ettevalmistus laulupeoks
Nagu ilmselt juba teada, osalevad kohalikud pilliõpilased laulupeotsüklis keskmiselt kahe orkestri tegevuses: kes puhkpilli- ja kes sümfooniaorkestris, kes rahvamuusikas. Praeguseks on edukalt läbitud esimene eelproovide ring.
Nende ridade autor näeb laulupeo registris puhkpilli- ja sümfooniaorkestrite liigijuhtide eelproovides antud tagasisidet. See on osutunud isegi positiivsemaks, kui oodata osanuks. Erinevad dirigendid on öelnud näiteks alles sügisest tegutsema hakanud sümfooniaorkestri kohta, et „sümpaatne kollektiiv”, „suur positiivne muudatus orkestrite maastikul”, „täiskõlaline orkester” – ning ka näpunäited selle osas, mis veel teha tuleks, on igati konstruktiivsed ja sealjuures sõbralikud. Ise tahaks ehk, et oleks tulevikus rahulikumalt aega sümfooniaorkestri projektiga tegeleda. Selge, et mida rohkematest koolidest õpilasi, seda vähem ühiseid aegu on võimalik leida. Siiski, erinevate üldhariduskoolide juhid võiksid endale selgeks teha, kui harukordne nähtus on üks regionaalne noorte sümfooniaorkester. Ja aru anda, et selle töös osalejad on ka keskmisest intelligentsemad noored, kelle jaoks mõni olude sunnil puudutud õppetund ei tekita probleeme. Orkester pole koor, kus on neli häält ja ühe hääle lauljaid palju ning ühe puudumine proovist liiga suurt kahju ei tekita!
Kõrgete hindepunktidega juba eelmises laulupeotsüklis silma paistnud puhkpilliorkester jätkab nüüdki samas vaimus. Mitme aasta pikkune keskendumine koosmängule on tekitanud olukorra, kus rööprähklemine ei põhjusta orkestri teatud tasemest allapoole kukkumist. Ja see „teatud tase” on selline, mis läheneb mänguoskuse poolest professionaalidelt oodatavale, töössesuhtumiselt on selle aga ületanudki.
Oma etendustegevus
Veel hiljuti nägi ühe keskmise orkestri tegevus välja selline, et tehti proove, katsetati erinevaid teoseid, ja kui siis millalgi kevade poole ühe kontserdi jagu asju valmis sai, hakati vaatama, kas ja kus neid esitada saab.
Tänapäeval, kui pool kultuurielu toimimist on ehitatud projekti peale (ei kommenteeri siinkohas, kas see on õige), on hädavajalik muuta ka tegevuse ülesehitus vastavaks. Seepärast ongi orkestril ühtede kaustade vahel oma püsirepertuaar, millega saab üles astuda suhteliselt väikese etteteatamisega tellimisel, teiste kaustade vahel teenistusrepertuaar erinevate tseremooniate jaoks, kolmandate vahel uus sisseõpitav projekt, neljandate… jah, juba lähebki kaustamajandus tavalugeja jaoks keeruliseks, aga ilma selleta oleks veelgi hullem.
Orkester on sellel hooajal andnud kaks kontserti, Kullamaal ja Mõisakülas, kavaga „Head Eesti Asjad vol.2”, lisaks astunud üles kolmel Kaitseliidu tseremoonial ning sümfooniaorkestri formaadis ka Kaitseliidu 100. sünnipäeva kontserdil Saku Suurhallis. Brasskvintett on teenindanud kokku viit erinevat tseremooniat. Suveks see nimekiri kindlasti pikeneb.
Külalisõpetajad ja -dirigent
Pilliõpetajad jagunevad üldiselt kahte kategooriasse. Ühed kirjutavad kõik õpilaste saavutused iseenda arvele ega luba kedagi teist ligigi (tõepoolest, on isegi selliseid koole, kus teiste õpetajate käest tundide võtmine ametlikult ära keelatud). Teised jällegi ütlevad, et mida rohkem külalisõpetajaid läbi käib, seda laiemaks muutub ka õpilase silmaring.
Siinkirjutaja kuulub sellesse teise kategooriasse, sest „kümnevõistlejatel” ei ole kunagi kitsa eriala spetsiifilised teadmised peensusteni omandatud, ja nii on võimalik külalisõpetaja abil niihästi avastada seda, mis omal tähelepanuta jäänud, kui ka saada mõni vajalik näpunäide. Põhimõtteliselt on nende ridade kirjapaneku hetkeks juba toimunud kaks töötuba ning toimub veel üks.
Kuid õige pea, juba 6. aprillil, jõuab kultuurimajas avalikkuse ette orkestri kava „Kümme pilku külaliselt”, kus orkestrit juhatab siin juba eelnevalt mitmel korral mainitud Bert Langeler. Kava on kokku pandud maailma puhkpillimuusikast ja sobib nautimiseks kogu perele, sest sealt leiab nii barokki kui ka Bieberit. Orkestri ees esinevad solistidena Tuuli Pikkmets (ksülofon) ja Gunnar Grencštein (viiul), kolmanda solisti nimi pole veel teada, sest…
Konkurssidest ka
Niisama erinev kui on erinevate koolide suhtumine kogu pilliõppesse, on erinev suhtumine ka Eesti Muusikakoolide Liidu ja teistesse erialakonkurssidesse. On koole, kus äratoodud karikate koguse järgi hinnatakse õpetaja kõlblikkust oma ametisse. Ja on koole, kus ei arvata nendest konkurssidest mitte kui midagi.
Ka Lihula noored muusikud osalevad sellistel konkurssidel. Väga hästi osalevad, igal aastal on toodud vabariigist mõni auhinnaline koht. Lihtsalt, konkurssidel käimine ei ole prioriteetsem muust õppetööst ega pane teisi tegevusi seisma.
Hetkeseisuga on vabariigist juba kolmanda preemia ära toonud metsasarvemängija Samuel Kastepõld ning regioonist on sama suutnud trompetistid Laura Lepik ja Tõnis Lepp. Nende omavaheline asi on nüüd välja selgitada 6. aprilli külalisdirigendi kava kolmas solist – orkestri ees saab esineda parima tulemuse saavutanu. Hästi võistles regiooni konkursil ka noor trombonist Silver Nikkel, kuid sedapuhku vabariiklikku finaali siiski asja polnud.
Ja kui kontsert külalisdirigendiga läbi, ongi avanenud finišisirge. Sümfoonia- ja puhkpilliorkestrite laulupeo eelproovid aprillis, klassi kevadkontsert mais, mis on ühtlasi lõpueksam paljude tugevaks sirgunud noorte muusikute jaoks… mis edasi? Nagu juba alguses vihjatud: orkestripilli on mõtet õppida ainult juhul, kui sinust saab endaga hästi toime tulev harrastusorkestri pillimees, ja võimalusi ennast sellena teostada on nii meil kui mujalgi. Lihulas saadud erialase ettevalmistusega sünnib aga minna ka profiks õppima, kui mitte kohe, siis kunagi hiljem. Ja lõpuks – juba õppeaastal 2020/2021 stardib ühes Lääneranna valla koolis üks väga eriline puhkpilliprojekt, mile sisu siinkirjutaja hoiab hetkel natuke saladuses. Selle rakendamine annab väikese tööotsa nii mõnelegi, kes täna veel viimaseid kuid õpilasstaatuses. Aga seniks – hoogsalt kevadele vastu!
