Oktoobri viimasel päeval toimus Mihkli kirikus kontsert-jumalateenistus, kus õnnistati sisse ligi 30 aastat vaikinud orel. Ühtlasi tähistati sel päeval organisti ja helilooja Hugo Lepnurme 104. sünniaastapäeva.
Kontsert-jumalateenistus Mihkli kirikus. Foto: Reet Pikkmets
Mihkli kiriku orel valmistati 1871. aastal Tallinnas Gustav Normanni töökojas, selle dateeringu on meister oma käega jäädvustanud. Kohalike jutu järgi mängiti orelit viimati 1990. aastatel ja see oli krigisenud ja vigisenud ning jäänud seejärel ripakile, sodi täis ning vajas puhastamist ja parandamist.
Tänavu kevadel sattusid organistid Andres Uibo ja Ago Tint Mihklisse, kus leidsid tipptegija valmistatud oreli – originaali. Kuigi unikaalne pill vajaks restaureerimist, millele kuluks aastaid ja vastavalt sellele rohkesti rahagi, tegi Ago Tint ettepaneku see remontida. Pilli mängukorda taastamisele kulus ligemale 5000 eurot ning Mihkli kogudus tasus töö eest annetustest ja korjandustest saadud rahaga.
Mihkli koguduse liikme Reet Pikkmetsa sõnul kuuleb orelit nüüd jumalateenistustel, mis on Mihkli kirikus iga kuu 2. ja 4. pühapäeval kell 14.00. Ja muidugi jõuluõhtul 24. detsembril kell 16.00. Koguduse organiste on praegu kaks – Raili Küttmann ja Merje Vahula.
Galerii: Kaja Kivisalu
Mihkli oreli lugu
Ago Tint,
Orelimeister, organist
EELK Mihkli püha Miikaeli kirikule on ehitanud oreli 1871. aastal meister Gustav Normann. Selle kohta on kirjalik kinnitus ventiilikasti siseküljel: „Diese Orgel ist gebaut im Jahr 1871 von Gustav Normann in Reval durch Vermittelung des Herrn Pastor Schmidt.“ Vahendajaks on märgitud Wilhelm Robert Schmidt, kes oli aastatel 1851-1887 Mihklis pastoriks.
Gustav Normann 1821-1893 on tõenäoliselt üks parimatest Eesti soost orelimeistritest üldse. Kõik tema ehitatud instrumendid on kaunis keskmise suurusega, omades enamasti iseseisvat pedaali, väga kvaliteetse käsitööndusliku ning kõlalise viimistlusega. Seetõttu on need ajale hästi vastu pidanud ning kogudustel pole olnud tarvis mõelda uue oreli soetamisele.
Kõik need head omadused on Mihkli orelis olemas ning täiesti originaalsena säilinud. Pilli suuruseks on 7 helisevat registrit manuaalis ning 2 registrit pedaalis. Tihtilugu ehitas meister tõenäoliselt majanduslikel kaalutlustel põhiregistrite bassiosad kokku, et vähendada suurte puitvilede hulka. Tulemuseks oli sealjuures aga ühe registri piires kõlavärvi muutumine. Vaid üksikutes instrumentides pole seda tehtud – nende hulka kuulub ka Mihkli orel.
Katsetades originaalse tuulesurve otsingul, jäi see mõnevõrra madalam võrreldes teiste Normanni orelitega. Sellest tingituna on saavutatud registrite laulev toon ning väljendusrikas heli algus, ehk strihh. Tõstaksin eriti esile oreli pearegistrit Principal 8’, samuti Prestant 4’, Mixtur 3x. Väga ilusa kõlaga on puidust Bordun 16’, samuti tüsedad puidust pedaalregistrid, millised annavad oreli kõlale hea vundamendi.
Selle originaalsena säilinud instrumendi elluäratamise idee algatajaks oli prof. Andres Uibo. Läinud kevadel alustas tema jälle orelireisidega Eesti kirikutes ning valis tõenäoliselt teadlikult esimeseks peatuspaigaks Mihkli. Samas helistas ta ka minule, öeldes, et läheme vaatame, miks see orel vaikib. Me kumbki polnud varem Mihklis käinud.
Siiamaani on minule arusaamatu, miks on see pill nii pikalt vaikinud. Muidugi, vaadates maksimalistina selle oreli peale, on ainuõige otsus – tuleb ette võtta põhjalik restaureerimine, mille maksumust peaks kirjutama 5-e, ehk isegi 6-e kohalise numbriga. Aga sellise otsuseni võiksime jõuda enamustes Eesti kirikutes orelite juures seistes. Kas see ülepea põhjendatud on, ei ole üldse kindel. Kui mõnel kogudusel on tubli projektikirjutajast eestvedaja, siis jõudu tööle!
Mina olen kogu oma orelimeistri tööaja jooksul olnud ka kirikus organistiks ning saades õpetuse algmed professor Hugo Lepnurmelt, ütleksin tema sõnadega: „eks see orel üks Jumala kiitmise massin ole“. Seetõttu leidsin ka kogudusele odavama ning sobivama viisi kuidas uhke pill jälle hääled sisse saab.
Tegelikult puhastasin ma oreli ning kogu vilestiku põhjalikult, sirutasin vormidel metallvilede otsaringid (hämmastavalviisil polnudki need eriti katkised), tegin mõned uued viled kadumaläinute asemele, liimisin kokku terve hulga väiksemaid puitvilesid, uuendasin kõikide toonventiilide juhttihvtid. Vaid klaviatuurid tuli põhjalikult restaureerida, kuna need olid mingil ajal naeltega parandatud ning täielikult roostetanud.
Olen kohanud mitmete organistide huvi tuleval suvel sellel pillil mängida ning kavatsen kevadel enne kontserte olukorra veelkord üle vaadata, ja häälestada.
Kindlasti hüüab see uhke instrument Mihkli kirikus veel pikki aastakümneid Taevaisa kiituseks.
Võduveres, 8. novembril 2018
