Seitse aastat Lihula Gümnaasiumit juhtinud Janar Sõber avaldas soovi direktori amet maha panna: tema viimane tööpäev koolijuhina on 30. september. Alates esimesest oktoobrist võtab kohusetäitjana tema tööülesanded üle kunstiõpetuse ja käsitöö õpetaja Siret Kesküla.
2015. aastal Läänemaa aasta õppeasutuse juhi tiitli pälvinud Janar Sõber oli, on ja jääb paljude jaoks selleks, tänu kellele on Lihula Kooli maine taas kõrge, kes julges võtta sõna ning ei kartnud oma arvamust välja öelda, kes suutis liita kokku koolikollektiivi ja -õpilasi. Positiivne, särav, naerusuine, üle mõistuse tubli – need on vaid mõned näited sellest, kuidas õpilased, kolleegid ja vilistlased teda iseloomustavad. Siiski veereb ajaratas halastamatult ja iga inimese elus saab üks või teine etapp otsa. Janari sõnul sai tema aeg sel korral lihtsalt ümber ning koolil on vaja uut juhti, kedagi, kes oleks temast erinev.
Kohe peale ülikooli lõpetamist, 2007. aasta sügisel, siinsamas koolis algklasside- ja ajalooõpetajana tööd alustanud Siret Kesküla õpetab hetkel kunstiõpetust ja käsitööd. Praegused abituriendid on need samad õpilased, kelle klassijuhataja oli ta ka 11 aastat tagasi. Janari sõnul on Siret sobivaim valik direktori kohustuste täitmiseks, sest tal on motivatsiooni, suure linnakooli kogemus (peale esimese lapse saamist töötas ta kaks aastat Tallinnas, misjärel sai uue lapse ning aastal 2015 tuli tagasi Lihulasse), ambitsiooni ja võimeid ning mis peamine ta tahab.
Pikemalt ma oma loobumise põhjustel ei peatuks, sellest on juttu olnud piisavalt.
Ma soovin siiralt ja südamest tänada oma õpilasi, õpetajaid-kolleege, Lihula Gümnaasiumi sõpru ja vilistlasi nende ägedate ja meeletute aastate eest. Selle ajaga olen enda kohta õppinud palju, olen end avanud ja endas avastanud külgi, mida ma ei teadnud end omavat – veelgi vähem teistele avavat.
Noortega töötamine on üllas ja tänuväärne tegevus. Neid ausaid, erilisi ja tundelisi hetki, mida oleme kogenud Lihula Gümnaasiumis, mõistame lõpuni ainult meie, kes me neist seal tunnistajatena osa saime. On olnud suur õnnistus olla selle privileegi vääriline. Sellest loobumine on minu jaoks kõige suurem väljakutse ja hirmu allikas, ükski teine valdkond seda ei paku. Lihula Gümnaasiumit juhtides olen eranditult alati kinnisilmi usaldanud oma sisetunnet. Täna käsib sisetunne mul minna ja ta ei anna mulle rahu. See ei ole miks-küsimus.
Lihula Gümnaasium on hea koht õppimiseks ja õpetamiseks. Aga, et temast saaks väga hea koht – selleks on vaja suurt hulka raha ja usaldusväärset ehitusettevõtet. Paraku ei ole kumbki nendest küsimustest pedagoogiline ning sõltuvad suuresti omaniku tahtest ja valikutest.
Lihula gümnaasium on sisult valmis muutusteks – täna on koolil hea maine; õpilastel kõrge õpimotivatsioon; kohalikud lapsed õpivad hea meelega edasi kodugümnaasiumis; meil on suur kogukonna toetus; sisemised süsteemid töötavad tõhusalt; meeskond on stabiilne ja püsiv; meil on eeskujulikult järgmistes haridusasutustes hakkama saavad ja kodukooli lugupidavalt suhtuvad vilistlased.
Täna on kooli õige aeg ja hea üle anda ning veel parem üle võtta. Lihula Gümnaasium on selles kohas, kus tal on vaja uut juhti, teistsugust kui mina, ning Siret Kesküla on minu nägemuses sobivaim valik.
Sireti kasuks räägivad tõsiasjad, et ta on meie kooli vilistlane ja kogukonna liige, tema sisemine motivatsioon on laes, tal on suure linnakooli kogemus, tal on ambitsiooni ja võimeid, ta on haritud ja kolleegide poolt austatud pedagoog ning, mis peamine, ta tahab.
Talle tuleb anda võimalus ja ma olen kindel, et ta õnnestub. Minu ja kolleegide tugi ja abi on tal alati olemas. Aitan tal heameelega selles masinavärgis orienteeruda, sellest jagu ja aru saada.
Minu aeg on selleks korraks lihtsalt ümber, olen kindel, et Lihula Gümnaasium on uueks raputuseks valmis nagu ta oli seda minu ametiaja alguses.
Peace, I’m out!
“Võtta risk või kaotada võimalus” – sellise ütlusega võiks alustada seda, millise tundega ma võtan üle Lihula Gümnaasiumi juhtimise. Pean väga oluliseks, et mulle on usaldatud sedavõrd tähtis ülesanne, nagu seda on ühe kooli juhtimine. On väga suur julgus (ehk isegi hulljulgus) võtta amet üle selliselt Direktorilt nagu Janar Sõber. Justnimelt Direktorilt suure algustähega. Latt on väga kõrge, eksimisvõimalust praktiliselt ei ole.
Hetkel tunnen, et hüppasin üpriski tundmatus kohas vette, aga samas, nagu ma mainisin – kui ei proovi, siis ei saa ju kuidagi teada, kas ja kuidas hakkama saan.
Kooliaastalt ootan kõike seda, mida siiani õpetajanagi – harmoonilist, head ning tulemuslikku koostööd õpilaste ja õpetajatega, lastevanemate ja kogukonnaga. Heaolutunne ja koolirõõm põhinevad headel suhetel. Näha enda ja oma maja inimeste silmi säramas igal hommikul kooli tulles ja õhtul siit lahkudes – see ongi mu suurim eesmärk.
Päise pilt: Ain Saare
