Kristina Kukk,
Lääneranna Teataja toimetaja
Laupäeval, 15. septembril tehti Lihulas ajalugu – nimelt said siinses muusika- ja kunstikooli saalis kokku Hiiumaa, Haapsalu ja Lääneranna valla noored muusikud, kes panid aluse Läänemaa esimese noorte sümfooniaorkestrile.
Lääneranna Teataja uuris orkestrite eestvedajatelt kust tekkis idee tulla kokku ning mis on tulevikuplaanid. Küsimustele vastasid Mati Põdra Lihulast, Lehari Kaustel Haapsalust ja Kristiina Harjak Hiiumaalt.
Mis ajendas Teid kutsuma kokku noorte sümfooniaorkestri? Lihulas on ju puhkpilliorkester olemas ja meie noored mängivad laulu- ja tantsupeol ka sümfooniaorkestri ridades. Kas Haapsalus ja Hiiumaal on noortel muusikutel sellist väljundivõimalust?
Mati: Puhkpilli- ja sümfooniamaastik on siiski väga erinev. Kui piirduda ainult traditsioonilise puhkpillimuusikaga, õpidki mängima piiratud motoorika ja helikeelega teoseid piiratud helistikes. Heaks hariduseks sellist poolikut algharidust pidada ei saa.
Meie eelmise laulupeo jaoks kokku pandud Pärnumaa-suunaline sümfooniaorkestri projekt lagunes kahjuks. Partnerlus algab ühiste väärtushinnangute otsimisest. Kui selgub, et ühist on liiga vähe, tulebki lahku minna. Pikemalt sellel teemal peatuda ei tahaks ja soovin samas kolleegidele edu uues laulupeotsüklis!
Haapsalus on väga korralik keelpillikoosseis, kuid puhkpillid on alles oma pikka teekonda (taas)alustamas. Kärdlas tegutseb väikese koosseisuga kammerorkester, aga suure koosseisu kogemust pole saadaval rohkem kui laulupeotsüklites. Meil Lihulas on jälle rohkem puhkpille ja löökpille kui keelpille.
Lehari: Sümfooniaorkester annab palju suuremad võimalused erineva repertuaari mängimiseks ja erinevate kontsert-projektide tegemiseks. Muusikaajaloos on palju sellist muusikat (nt klassikute sümfooniad), mida noortel õppivatel pillimängijatel oleks väga kasulik mängida ja Läänemaa publikul väga tore kuulata. Nüüd saame selliseid asju planeerida. Lisaks on koostöö alati osapooli rikastav tegevus.
Mati: Idee teha asju ühiselt läks töösse juba selle aasta alguses, kui selgus, et oluline osa töötegemise üldisest kultuurist on Haapsalul ja Lihulal sarnane. Kutsusime ka Hiiumaa kampa, kuigi nad peavad endid väga aeglasteks õppijateks. Selles me nüüd küll mitte mingit probleemi ei näinud, ja see polegi tõesti probleem.
Kristiina: Koosmängimist, kui väga olulist osa pillimängu õppimisel kogetakse vastavalt oma kodukoha võimalustele. Seetõttu on eriti rikastav ja rõõmu valmistav, et suures ühisorkestris kohtudes siis orkestripilt nö. rohkem kokku saab. Avastatakse seeläbi imelist kõlamaailma, mida ühe suure sümfooniaorkestri pillide kooslus võimaldab kogeda. Samuti motiveerivad sellised kohtumised eakaaslastega rohkem pillimänguga tegelema, sest koosmängimistel võib osa saada ka rohkemast ja nõudlikumast repertuaarist. Vähem oluline ei ole, et tekib uusi tuttavaid ja sõpru, keda ühendab midagi kaunist, nagu seda on muusika.
Galerii: Lehari Kaustel
Kas võib öelda, et iialgi varem pole Läänemaal olnud ühist noorte sümfooniaorkestrit?
Mati: Pole olnud ka täiskasvanute oma. Selliseid asju saabki väljaspool Tallinna ja Tartut moodustada ühistöös. Ükski kohalik muusikakool pole nii suur, et klassikaliste orkestripillide õppijaid oleks sümfooniaorkestri jagu omast käest võtta.
Kui palju noori orkestrisse kuulub?
Mati: Esimesel kohtumisel oli proovis 46 mängijat. Puudu oli umbes 7 ette teadaolevalt metsalaagris viibinut, 4 ootamatult haigestunut ja paar vahetusvõimaluseta graafikuga töötavat.
Kui tihti plaanite kokku saada?
Mati: Omaette (laulupeo üldproove arvestamata) ühel laupäeval kuus. Järgmine kokkusaamine on 20. oktoobril Haapsalus, kuid sinna vahele tuleb ka 6. oktoobri laulupeo eelproov Tartus. Alles siis, kui selgub laulupeo täpne eelproovide graafik, saavad orkestrisse kuuluvad kollektiivid (kes ei kaota mitte mingil juhul oma senist identiteeti) enda elu planeerima hakata. Seejärel paneme paika edasise projektigraafiku. Kindel on, et enne viimast laulupeo eelproovi laagerdume Hiiumaal ja anname ka seal kontserdi.
Lehari: Oleme planeerinud, et teeme kokkusaamisi vaheldumisi Lihulas, Haapsalus ja Hiiumaal. Sellise suure kollektiivi töö planeerimine on aga üsna keerukas – tuleb arvestada kõikide osapoolte tegemiste ja võimalustega. Kuid selge on see, et publikul on põhjust rõõmustada, sest nii Lihulas, Haapsalus kui ka Hiiumaal saab olema nüüd aegajalt põnevaid kontserte.
Kuidas hindate, kas selline kord kuus kokkusaamine on piisav, et laulu- ja tantsupeo repertuaar selgeks saada?
Mati: Esimeses proovis kogetu põhjal ütleksin, et täiesti piisav. Planeerisime alguses 15. septembri harjutuspäevale ka rühmaproove, kuid loobusime sellest mõttest, kui proov oli kestnud vaevalt tunnikese. Olen kuulnud vabariigi pealt tagasisidet, et juubelilaulupeo repertuaar on vähemalt sümfooniaorkestrite koha pealt lihtsam, kui eelmise peo oma. Ei kinnita ega lükka ümber, sest ka Lihula orkestrantide kogemustepagas on igatpidi kasvanud, vahepeal on olnud aasta, kus osaletud väga professionaalsetes orkestriprojektides. Kuid mis vast kõige olulisem – igal pool teatakse, kuidas kahe kokkusaamise vahepeal tegutseda. Ei saa tegutseda projektipõhiselt, kui ei anta endale aru, et niigi napp ühine prooviaeg pole mõeldud nootide õppimiseks. Selle teemaga on meil õnneks täiesti korras.
Kas plaanite piirduda laulu- ja tantsupeol osalemisega või on soov luua midagi püsivat?
Mati: Mõte on ikka luua midagi püsivat. Orkestripille ja tegelikult üldse muusikakoolis on mõtet õppida selleks, et oleks kogu elu võimalik millegi funktsionaalsega tegeleda. Ega sa siis emale-isale või veel vähem õpetajale õpi.
Lehari: Meil on tõesti päris mitmeid plaane, mis ulatuvad kaugemale kui laulupidu. On olnud mitmeid arutelusid festivalide korraldajate ja linnajuhtidega. Eks sellest kõigest saavad huvilised peagi kuulda.
Mati: Esimest korda näitame ennast pealinnas 11. novembril Saku Suurhallis toimuval Kaitseliidu 100. aastapäeva kontsert-etendusel. Selge, et laulupidu võtab oma aja, aga ka kõik muu on võimalik – koosseisul potentsiaali on küll ja veel. Kindlasti tasub end meie tegemistega kursis hoida!
