Mati Põdra,
Lihula Muusika- ja Kunstikooli orkestri dirigent
Tahaks väga uskuda, et pärast sellise pealkirja lugemist ei hakka muusikakooli külastama tööinspektorite, haridusametnike ja lastekaitsjate esindajad. Oleme küll viimaste aastatega omandanud halvad oskused mitte osata lugeda pikemaid kui 60-sõnalisi lehelugusid ja jookseme pärast klikipealkirja nägemist kohe kommenteerima – aga võtame siis käesolevat lehelugu kui õppematerjali…
Keegi suur sõnameister on tabavalt märkinud, et puhkus tähendab võimalust teha oma tööd täpselt siis, kui ise tahad. Võttes sõnasabast kinni, näeb suhteliselt kerge vaevaga, et puhkpillimänguga seonduva puhul ongi suuremad tegevused seotud soojade ilmade ja õuega. Kui sellele tähelepanekule liita veel fakt, et Lihulast enam-vähem võrdsele kaugusele jäävad Pärnu ja Haapsalu on tuntud suvituslinnad, saab pealkirjas toodud lause palju selgemaks.
Pillimängu õppijate jaoks on pikad puhkused üldse kahtlane afäär, kui tahta asjaga tõsiselt tegeleda. Muidugi toovad aastad endaga kaasa teatud koguse „vana rasva“ ehk mingisuguse taseme, millest allapoole on raske kukkuda, ent nagu sportlastel, peab ka muusikutel olema keha heas toonuses. Ja seepärast, olgu regulaartunniplaan või ärgu olgu, natuke on vaja pilli käes hoida ka suvel. Kui seda saab teha teistmoodi kui üksi tuimalt heliredeleid-etüüde kammides, võib see isegi päris lõbus olla.
Foto: Mihkel Maripuu / Postimees
Ka eelmise õppeaasta lõpp kasvas suveks üle sujuvalt. Muusikakooli orkester, olles samaaegselt ka Kaitseliidu Lääne maleva orkester, osales suvisel Võidupüha paraadil esmakordselt iseseisva rivistusena. Ja mitte lihtsalt, vaid kohati kandvates rollides. Panustamine riviõppusesse õigustas end igatpidi nii pildis kui helis, lisaväärtuse eest kandis hoolt Birgit, kes lisaks oma tavapärasele timpanimängija rollile läbis edukalt tamburmajori (rivijuhi) praktilise koolituse. Väike vihm peaproovis ei häirinud.
Paraadijärgselt väga pikka hingetõmbeaega ei saanud lubada, sest puhkpilliosakond osales aktiivselt selle suve uues tulemises, kolmapäevases kontserdisarjas „Puhkpillisuvi 2018“. Löökpilliansambel, brasskvintetid, orkester, danceband, kammermuusika – muusikutena oldi kohal viiel kontserdil kuuest. Üks suvine kontserdipaik on ilusti toimima saadud, publiku arvukus rõõmustas tegijaid ja ka esinejaid, ning loodetavasti võtavad vedu ka teised vallas tegutsevad korraldamisvõimelised inimesed. Kuus nädalapäeva on järgmiseks suveks veel vabad.
Foto: Trakai Fanfare Week
Nagu juba mainitud, paistavad puhkpilliinimesed silma ka suvekoolide korraldamises. Neid tehakse Eestis nii palju, et igale poole ei jõua ka parima tahtmise ja põhjatu rahakoti korral. Et väljaõppe osas on meie suurtoetajaks Kaitseliit, oleme siiski saanud võimaldada oma noortele palju sellist, millele muidu ehk nii hõlpsasti ligi ei pääseks. Pisut tuli sel suvel arvestada ka paralleelselt kulgeva Puhkpillisuvega ja panna puzzle kokku niiviisi, et miski kannatada ei saa, ent: Hanna ja Marie said käia Elvas toimuval Klarnetisuvel, Hanna ja Mart Erik kohe sellele järgnenud Põltsamaa suvekoolis, Kulla Paganamaa Brassi laagris ja Mart Erikuga käisime Leedus Trakai Fanfare Weekil.
Aasta suurõppus leiab aset meie noorte jaoks aga juba mitmendat aastat augusti teises pooles Võrus, kus toimub rahvusvaheline Eduard Tamme nimeline puhkpillifestival. Õpetajatena on seal alati kohal vabariigi absoluutne tipp ning koostööd tehakse ka piiriüleselt. Kindlasti teeks iga õpetaja midagi omamoodi, selle aasta suurnimi soome-saksa metsasarveprofessor Esa Tapani leidis iga noore sarvemängija esitusest mingeid elemente, mida korrigeerides hakkas miski kohe paremini kõlama. Oluline on aga siinkohas märkida õpetajatepoolset elutervet suhtumist – ei alustata jutuga, et kõik, mis siiamaani õpitud, on vale ja läheb ümbertegemisele.
Umbes pooltel meie orkestri Tammefestivalil käinud liikmetest oli seekord kahekordne koormus, sest täiendada tuli ka Vabariikliku Orkestrijuhtide Puhkpilliorkestri ridu. See teenekas, dirigentidest ja puhkpilliõpetajatest (seega kutselistest muusikutest) koosnev kollektiiv elab praegu üle värskenduskuuri, teisest küljest on kasvanud asjaosaliste soov mängida suuremaid partituure ja sümfoonilisemat muusikat. Ka puhkpilliõpetajatega on vabariigis umbes sama lugu nagu õpilastega: trompet ja saksofon on põhipilliks paljudele, klarnet ja tromboon juba palju vähematele, metsasarv veel vähematele, oboe ja löökpillid (mitte lihtsalt trummid) on juba haruldus. Lihula seltskonda aga usaldatakse ja nende võimekus on kollektiivi peadirigendile Bert Langelerile hästi teada. Seda ka siis, kui mõnel on parem jalg kipsis, nagu seekord Hugol. Või kui mõni on nii noor nagu Tuuli. Kõik sulandusid seltskonda nagu oleks seal eluaeg mänginud. Kaks proovipäeva ja teisel õhtul kontsert nõudliku kavaga – töö kiire ja korralik. Oodatakse järgmisel sessioonil tagasi. Ja tunnustuseks meil kohapeal tehtavale tööle tuleb orkestri 2019.aasta sügisene proovisessioon Lihulasse.
VOP töös seekord mitteosalenute jaoks ei jäänud nende elu seepärast sugugi lahjemaks, sest individuaal- ja ansamblitunnid käisid ning festivaliorkestril on kaks dirigenti, mõlemal kõrged kunstilised nõudmised. Nii võttes on see paras vägitükk, kui sul on alguses paberil ainult hunnik nimesid ja muud taolised andmed – kui vana, mis pill, mis koolist. Aga ei mängi ei pill ise, ega mängi vanus ega ka kool. Loomulikult võib korduvate festivalil osalejate puhul eeldada, et ta on vahepealse aastaga ikka paremaks läinud, ja mingites koolides on puhkpillielu paremal järjel – kuid kett on ikkagi nii tugev kui selle nõrgim lüli. Pakk noote on dirigentide poolt kaasa võetud, õpilased üldiselt ei tea kunagi ette, mis kavva tuleb, ja kontsert on paratamatult viimasel päeval kell 14:00. Ole siis mees ja pane hunnikust nimedest kokku kollektiiv! Igaüks seda ei suudakski. Aga see, mille tegid loetud päevadega ära Bert Langeler ja Mart Kivi, oli muljetavaldav. Nii muljetavaldav, et keegi meie hulgast (oli ta nüüd Hanna või Kulla) ütles, et oleks tahtnud veel üheks nädalaks jääda. Sealsamas sündis ka suuremate pisardajate lohutuseks otsus, et Tammefestival jääb meie jaoks koolituseks, kus saadakse kokku ka siis, kui oma orkestril nii head ajad ei ole kui praegu.
Foto: Lihula Muusikapäevad
Niigi töisesse suvesse mahtus muidugi muudki. Laura, Mart Erik, Birgit ja Erik aitasid ilusamaks teha teise suvise Lihula suursündmuse, Lihula muusikapäevade avakontserti, moodustades koos Miina Järvi ja siinkirjutajaga Peeter Kaljumäe saateansambli. Brasskvintett koos Hugoga illustreeris Kaitseliidu Järva maleva liputseremooniat Koerus, danceband käis kaks korda Pärnus, Raehoovi tantsupühapäevadel ja neljapäevaste Koidula pargi kontsertide lõpuüritusel.
Ja nüüd vaatad kalendrit ning avastad: ohhoo, ongi juba viimane augustinädal, vaja koostada tunniplaan ja alustada õppeaastat! Rutiini siiski vähemalt puhkpillimängijatel karta ei maksa. On tulemas laulupeoga kulmineeruv hooaeg ja see tähendab, et algab projektikoostöö Haapsalu noorte muusikutega, et minna puhkpilli- ja sümfooniaorkestrina peole ühiselt. Võimalik, et tõmbame sinna kaasa veel pillimehi siit-sealt. On ka Eesti Muusikakoolide Liidu konkursiaasta puhkpillimängijatele. On muusikakooli lõpetamise aasta paljudele kogenud mängijatele. Ja sealt edasi… Loomulikult püüame anda endast parima, et ei muutunud staatus ega kilomeetrid kedagi ei takistaks (meil käiakse projektides ka Võrust!), aga uut põlvkonda ootame sellegipoolest.
Teadku siis kõik võimalikud muusikaõpingutest huvitatud, milline elu ootab ees, kui mõttes on õppida puhkpille. Kaotada on seda aega, mil nokid niisama nina või nutitelefoni. Võita on palju ühiseid ettevõtmisi ja uusi sõpru. Kool ei pea olema selline koht, kus on igav ja tüütu. Aga selle heaks saab väga palju ära teha ka ise, tehes tarku valikuid. Selleks edu kõigile!
