Juulikuu viimane nädalavahetus on Lääneranna vallas üritusterohke, sest lisaks NUKU koori etendustele ning kohviku- ja kodukandipäevadele, avab noor kunstnik Kea Pelapson oma esimese isikunäituse “Hetkeks hetkes”.
Minu hetked saavad alguse minu sünniga – üks olulisemaid hetki, millest ma ometi ei mäleta mitte midagi. Milline see päev oli? Võiks ju olla siiski oluline ja kui ei oleks see päev just selline, nagu ta oli, ehk poleks ka mina täna päris see, kes ma olen?! Fotod sel päeval toimunust ei kõneta mind, kuigi on hetked minu maailma tuleku päevast. Samas, on hulk inimesi, kes suudavad end nende piltide abil viia tagasi sellesse päeva, minu tuleku päeva. Maalides neid hetki, teen ma need natuke rohkem enda omaks. Aga ikka, ikka veel jäävad need minust kaugeks.
Silmad sulgedes, saab ehk taas minu sünni päeva tagasi minna minu ema: päev, mis muutis tema elu, ja hetk, mis andis mulle elu. Kirjeldused, mis mind kõnetavad ja teevad sellest päevast minu päeva, aga hoolimata sellest ei saa ma sinna tagasi minna – see on siiski minu ema hetk. Saan vaid proovida end tema silmadesse panna ja teha katse kujutada seda päeva nii, nagu see võis olla.
Aga sellest päevast, sünni päevast edasi, algasid minu hetked. Lapsepõlv, meie jaoks kõige muretum ja ilusam aeg – vähemalt mulle tundub nii. Samas mäletan ma sellest nii vähe. Kuid seal peidavad end hetked, mis jäävad minuga; mitte pikalt meelde tuletatud mälestused, ka mitte fotode ja vanemate juttude põhjal tekkinud lood, vaid need hetked, millesse ma suudan end tagasi viia. Sulgedes silmad, tunnen ma selle hetke helisid, lõhnu, maitseid, emotsioone. See peotäis mälestusi, mis ei unune. Mingi aja tagant lähen ja olen jälle selles hetkes – päris minu hetked.
Antud näituse projektiga tegeledes olen hetkedele ja hetkes olemisele hakanud vaatama teise pilguga. Üha enam märkan, kuidas praeguses ajas ei lasta hetkes olevaid emotsioone ja detaile mitte endast, vaid oma telefoni ekraanist läbi. Laps on liumäel, teeme foto, vaatame seda hetke läbi ekraani. Suurkontserdil esitatakse tuntud suurt hittlugu – teeme pilti või filmime. Suur liiklusõnnetus – videoklipp mida teistele jagada. Kõik need suuremad ja väiksemad hetked võiks meis midagi muuta, meiega kaasa tulla, aga selleks, et hetked meiega jääks, tuleb need endast, mitte telefonist läbi lasta, olla hetkes kohal.
– Kea Pelapson
Jagamaks oma hetki teistega, avab Kea Pelapson üheks päevaks isikunäituse tema sünnikodu hoovis keset metsa. Sealsamas taasavatakse üheks päevaks ka tema ema pagariäri. “Minu lapsepõlve kõige maitsvamad hetked, tugevamad lõhnad, need tulid sealt köögi tagant, vanast sahvriruumist, kus mamps nii ööl kui päeval küpsetas,” meenutab Kea Pelapson, “Ootame teid 28. juulil algusega kell 16.00 Voose külla, Männiku talu hoovi.”
Päev hiljem kolib näitus Lihulasse, Tapamaja galeriisse.
1 kommentaar