Meie seast on lahkunud kauaaegne kooliõpetaja Hillar Laos. Hillar on õpetanud Lihula Gümnaasiumis kehalist kasvatust ja keemiat, Tuudi koolis kehalist kasvatust, Kasari koolis tööõpetust. Virtsu koolis töötas Hillar Laos keemia ja kehalise kasvatuse õpetajana ning hiljem direktorina. Hillar oli kauaaegne Lihula meeskoori bariton ja mitmete spordialade harrastaja ja treener. Ta on olnud osaline mitme põlvkonna üleskasvatamisel.
Hillar Laosele mõeldes
Esimesed mälestused Hillarist on pärit minu lapsepõlvest, üle 35 aasta tagused. Ta oli spordimees, armastas ise sporti teha ja teisigi sportima panna. Tema Järise külas vanematekodu juures oli mullikate karjamaa ja sinna viidi jooginõudesse aeg-ajalt traktoriga vett. Traktori sissesõidetud rada oli sirge ja ühtlane. Hillar viis Mari-Anni sinna jooksma ja jooksis ise ka. Meie olime naabrilapsed ja ka meis tekkis tahtmine joosta – Hillar saatis meid teele ja alustas ise pisut hiljem, aga enamasti jõudis ta ikka meile järele ja läks möödagi.
Nüüd, täiskasvanuna, olen ma näinud, kui töökas ja tubli on Hillar olnud – tühjale karjamaale ehitas elumaja ja kõik sinna juurde kuuluva, võttis aga uusi asju ette ja tegi seda kõike tagasihoidlikult ja märkamatult. Loomulikult ei olnud ta üksi, tema perekond on väga vahvalt ühtne ja koostoimetaja.
– Ulvi Põhako, juunikuus 2018.a
Hillar Laose kolleegid Lihula Gümnaasiumist teavad…
- Hillariga oli alati väga hea tantsida. Alati väga rõõmsameelne ja elurõõmus mees. Veerandi lõpus oli kosta kõrvalklassist tihti muusikat ja lapsed tulid hiljem minu juurde rõõmsas tujus ja uute tantsusammudega.
- Kevadel lahkus Hillar puhkusele sõnadega: “Kui sügiseks parema leiate, siis…”. Augustikuus pistis pea ukse vahelt sisse lausega: “Ei leidnud, jah!” Viie sammuga oli koridori teises otsas. Nii igal aastal!
- Hillari lemmiklaulja oli Merilin Manroe. Koos kuulasime ja vaatasime vanu videosid augustis, enne kooli algust.
- Kuna ajalugu on aegade jooksul palju muutunud ja muudetud, siis Hillari ütlust mööda oli ajalooõpetaja kooli “suurim valetaja”, kes vastavalt ajale ja olule ajalugu seletas ning selgitas.
- Kui õpilane ei tahtnud tahvli ette tulla, tõstis Hillar kaks sõrme ja teatas: “Viktoria!”.
- Olime Hillariga nagu Koit ja Hämarik – jagasime sama kabinetti. Kokku saime (eks vist just seetõttu) haruharva. Aga kui juba kokku saime, oli meil teineteise jaoks ikka mõni (sõbralik) nööge või krutski varuks ja kui minul oli mõnikord raskusi Hillari tempudele vääriliselt reageerida, siis Hillar ei jätnud seda kunagi märkimata. Õpilased kitusid mulle ära, et Hillari tunnilõpu rituaal seisnes selles, et projektori ekraan lasti suure pauguga üles lae alla – kõik ikka selle nimel, et hoolitseda Hermiku sportliku vormi ja kehakaalu parema konditsiooni eest…! NB! Selleks, et ekraani uuesti alla tuua, tuli ronida toolile ja veel ennast kõvasti sirutada.
- Hillar aitas kemikaalidega Eliise Lepa uurimistöö valmimiseks. Teema oli seentega lõnga värvimine. Värvi kinnitamiseks oli vaja kas vasksulfaati või raudsulfaati (vanamoodi vitreoli). Hillar tuhlas oma tagaruumis ja ütles, et leidsin. Vaskvitreol! Võta kõik! Sain 300 ml klaaskolvitäie vajalikku kemikaali. Alati abivalmis!
- Majas oli tuleohutuse õppus. Väljapääs oli suitsu täis. Hillar tuli II korruselt alla, lükkas kahe käega suitsu laiali ja tuli mööda koridori edasi.
- Hillaril oli alati kaasas diplomaadikohver. Kui ta selle avas, oli seal sees suur segadus, kuid kõik vajalik alati olemas, kaasa arvatud küüslauk.
- Lõunalauas vabandas Hillar alati, et ärgu daamid pahandagu, aga tema hammustab enne supi söömist suutäie küüslauku. Põhjenduseks ütles, et Siber õpetas. Kui ellu tahad jääda, pead küüslauku sööma. Tal oli kombeks öelda, et näe, Siberi-poissi sellised tühised külmetushaigused seepärast ei võta maha. Küüslauk oli tal pintsaku põuetaskus. Alati!
- Hillari kirg spordi vastu oli suur. Suurim kirg oli tal aga vaadata, kuidas noored spordivad läbi tema õpetuste.
- Hillar Laos – keemia ja sport. Oma eriala ja ainet väga hästi tundev inimene. Oli alati valmis tegema õpilastega lisatööd. Ei lugenud aeg ega koht, kui vaid oli huvilisi. Tema sirge rüht ja kerge samm, vaatamata vanusele, olid kadestamisväärsed. Nägin teda kord võistlustel jooksmas. No milline tore vaatepilt! Mu pojale sobisid keemia ja sport. Veel hiljem, kui poeg oli kooli lõpetanud, tuli Hillar juurde ja küsis, et kuidas tal läheb.
- Hillar on olnud minu õpetaja – kehaline kasvatus ja keemia. Virtsu Põhikoolis. Kehalisest kasvatusest on see mälestus, et olime klassidega vast esimesed õpilased, kes selles aines nö “suvetööd” on teinud. Põhjus selles, et tol ajal oli õpilane, kel tunnistusel ainult viied, eksamitest vabastatud. Meil oli ainsaks neljaks tunnistusel kehaline kasvatus. Siis tegi Hillar meiega vaikiva kokkuleppe – paneb kehalises kasvatuses viie välja, kui suvel kuu aega iga päev kooli juurest Laelatusse ja tagasi jookseme. Muidugi olime nõus. 6 km sinna ja teist sama palju tagasi. Ja Hillar sõitis kõik need päevad Pobedaga meil “sabas”. Oli ränk, aga igavesti meeles!
Hiljem, kui juba kolleegid olime, tegi Hillar ikka seda nalja, et kui juhuslikult tema tundi sattusin külastama, palus ta mul klassile öelda, kes on minu lemmikõpetaja. Ütlesin siis, et Hillar Laos ja samas ütles ta klassile, et tema lemmikõpilane seisab siin meie ees.
Keemias tegi ta meile ülesannete lahendamise ristvõrranditega nii selgeks, et võin tänaseni seda kasutada.
Hilisemas elus oli mu tütrel iluteenidust õppides vaja habememodelli. Palusin Hillarit. Ta oli meelitatud ja nõus. Kui tütar sai habemelõikuse eksami tehtud ja komisjon hindas töö ära, arvas Hillar, et nüüd saab modelli kombel kuskil laval kõndima hakata. Tegelikult piirdus kogu modellitöö uhke habemelõikusega. Pilti palus ta aga kindlasti teha.
Hillarile meeldis alati rõhutada, et tal on sünnipäev kaheksandal veebruaril nagu Mendelejevilgi, et sealt see huvi ka keemia vastu.
Kui Hillar sai 70aastaseks, astus ta minu juurde ja ütles, et tema palub oma lemmikõpilase abi, et kolleegidele ühel vahetunnil laud katta. Ulatas rahatähe ja ütles: “Ja et ikka nii oleks kaetud, et oleks Mendelejevi-vääriline!” Sai uhke küll!
Selg sirgu, nina püsti, vaade ette!
Küünlakuu kaheksandal päeval seitsekümmend kolm aastat tagasi tuli ta siia ilma. Salme ja Mihkel Laose esikpojana Järise külla Korju-Sepa tallu. Hillar. Kaks aastat hiljem sündis perre teinegi poeg – Enn. Noor pere elas töökalt ja õnnelikult.
1949. aasta küüditamine viis pere sunniviisiliselt rännuteele Siberisse Pitofka külla. Tütrepoeg Tambet Järve on talletanud kaheksa aastat Siberi elu vanaisa Hillari meenutustena eestlaste mälestustekogus “Siberist tagasi koju”.
Kaugõppes, igapäevatöö kõrvalt, lõpetas Hillar keskkooli ja hiljem pedagoogilise instituudi Tallinnas kehalise kasvatuse erialal. Kehalise kasvatuse õpetajana töötas ta palju aastaid. Tema käe all said tuule tiibadesse ja armastuse spordi vastu väga paljud õpilased. Hillar ise oli üdini spordimees. Sport oli üks osa ta elust. Tema sporditulemused on siiani Lõuna-Läänemaa edetabelis. Leivanumbriks sai kergejõustik, aga tegeles edukalt ka maadlusega. Pommi tõstmises oli Hillar omal ajal lausa Eesti meister.
Hillar oli muusika- ja laulumees. Tinistas mandoliini, toksis vahetevahel klaveril. Lihula Meeskooris laulis ta aastakümneid baritoni. Laulis mujalgi.
Kui Hillar kehalise kasvatuse keemia õpetamise vastu vahetas, võis tema kabinetist vahetundidel, ja mis seal ikka, ka tunni vaikuses muusikat kuulda.
Kolleege, kes kas või vahetundides ta kabinetti astusid, võttis ta ikka vastu muigvel suu ja tavalise küsimusega: “Seda laulu oled juba kuulnud? Seda lauljat tead? Ei? No kuula siis!” ja kostitas väärt looga.
Hillar oli tantsumees. Tema lihvitud tantsuoskusest, tantsimise kergusest oldi
vaimustuses. Kui õpilased rasketest keemiaülesannetest tunni ajal väsisidki, tõstis Hillar
nimetissõrme üles ja toonitas, et keemia on elu alus, väga tähtis, aga tööle vahelduseks peab lõõgastuma ka. Ja kutsus õpilased tantsima. Ta ise on kuulsust kogunud oma tšarlstonisammudega, milles oli raske temaga võistelda.
Hillar oli mälumängumees. Kui teda miski huvitas, siis pühendus ta sellele põhjalikult. Uuris mälumänguraamatuid ja käis Karusel võistkonnaga teiste mängijatega mõõtu võtmas.
Hillar oli jahimees, kellele meeldis ka jahti pidamata looduses ringi liikuda.
Aga kõige rohkem oli Hillar töömees. Päranduseks saadud tühjal karjamaal kerkis aastate jooksul pikkamisi Sepa talu oma õuna- ja kirsipuude, porgandipeenarde, kapsa- ja kartulivagudega. Kõigega, mis talust talu tegi.
Selle aasta 12. juulil saanuks talus kuldpulmi pidada. “Oi, kui romantiline oli meie armastuse algus. Olin siis alles 17. Ootasin Hillari sõjaväest tagasi. Meil on mõlemal kolme aasta kirjavahetus kõik alles. Ma sain 150 kirja. Hillar oli sõjaväes Ukrainas Melitopolis. Külastasime ühel aastal seda kohta. Käisime külas Hillari ülemusel, kelle autojuht ta oli. Käisime sõjaväeosas, kus autahvlil vaatas vastu noore Hillari suur foto,” meenutab Eve Laos.
Viis päeva enne suve algust ta lahkus. Nägemata jäid oma metsas õitsvad orhideed. Igatsema jäid Sepa talu, kaasa. Lapsed Mari-Ann ja Mikk, lapselapsed Tambet ja Claudia: isa, vanaisa oli neile väga kallis. Hillaril jätkus alati neile aega. Ta laulis, mängis pilli nendega, sportis. Tundis rõõmu ja elas kaasa oma lapselaste väga headele õpitulemustele.
Hillari tugev isiksus, tahtmine teha ja olla. Naerda, nalja visata, laulda, tantsida, armastada oma kodu, häid tuttavaid, kolleege, töötada mehiselt. Nii, nii palju on seda, mis jääb teda meenutama meie mälestustes.
Elu on tulemine, olemine, minemine! Elu on meenutused ja mälestused! Hillar Laos on ELU!
Päise pilt: Pixabay.com
